Fira del oli

miks mina ühiskarahvinist veini ei joonud
(uuri teist pilti lähemalt:)

Vedel kuld

Vöib arvata, et varasaabunud novembrikylmad on mu sörmed kangeks teinud, aga ei. Hoolimata pakasele said sellelgi aastal oliivid korjatud ja väärikalt töödeldud. Tulemuseks see kuldne mesine öli - olgu ta ülistatud.
Kataloonia mägiterrassid kannavad pöhiliselt arbekiinia sorti oliivipuid. Nende viljad on pisikesed ja öli iseloomulikult puuviljane ja mesine. Siia tulekuga avas see oliivisort mulle uue maailma jumaliku vedelikuga, mida kiidan taevani. Ei mingit kibedat vänget oliivöli, mida seni olin tundnud.
Novembri teise poole ühel nädalavahetusel kogunevad Siurana DO (just, nagu veinilgi!) ölitootjad tänavale ja kostitavad huvilisi enda uue aasta saagiga. Julgen väita, et akrediteeritud tootjaid on u 15 ringis. Ja loomulikult on igal ölil oma maitse.
Vötsime selle käigu ette reede öhtul. Üks osa Ramblast oli ääristatud paviljonidega, kus igaühe laual särasid saiaviilud kuldse öliga. Tunglemist oli palju. Enda üllatuseks tabasin mönes ölis lausa torkivat vürtsikust, nagu oleks lisandiks veidi tshillipipart lisatud. Jäin siiski selle mesisema variandi juurde. Kui ring oli tehtud ostsin 2 l kulda ja pistsin taskusse möned visiitkaardid, et järgmisel päeval järgmise 2 l järgi tulla. Samuti varusin purgi oliivipastat, mida mönus saial nautida.
Laupäeval ei ole rahva huvi vaibunud ja meiegi oleme jälle platsis, et yle maitsta möned tootjad ja soetada veel 4 l kulda. Iga tootja laual ilutseb ölikannude körval veinikarahvine, mille körval ei ole topsikuid. Joomine nendest yhiskannudest on minu jaoks siiski veidi harjumatu ja jätan selle enda ylekallamise hirmus vahele. Ostan veel koti kohalikke apelsine ja jälgin mönuga vanureid, kes on ette vötnud igaastase traditsiooni nautimise, mille juurde käib yks väike tasuta eine. See on sätitud kohe sinnasamasse, pikale lauele ja kätkeb endas saiaviilu kulla ja kohaliku vorstiga, körvale muidugi jälle seesama tricki veinikarahvin.
Jääb vaid üle hirmuga möelda, mis saab minu öliarmastusest siis, kui tuleb elukohta vahetada.

sadamas

miks ma olen täna kurb

täna on yks täiesti tavaline päev. täna on minu synnipäev. eriline on see päev siiski sellepoolest, et amelia otsustas mind kella 5-6 hommikul ärkvel hoida. hommikul jöin täiesti tavalist kohvi harjumuspärase laua ääres sygiseselt kylmas toas. nagu ei kunagi varem, nii ei olnud ka täna hommikul selle laua peal lilli. oleks pidanud eile ostma. nagu ma eile ka koogi valmis kypsetasin. aga mitte sellepärast, et mul täna kylalised tuleksid. nagu tavaliselt, neid ei tule. liiga kaugel ja liiga kallis on tulla. nagu tavaliselt, ajan ylesse unised lapsed ja teen nendega igahommikusi toimetusi. ei midagi erilist. kas peabki yldse midagi erilist olema, täiesti tavalises päevas? aga see on ju minu synnipäev! see on yks päev aastas, kui tahaks ennast tunda kuidagi erilisena, priviligeerituna. kas ma ei ole siis köik need eelnevad päevad tubli olnud? yks päev vöiks ju preemiapäev olla. aru sain! ise pean ennast premeerima, keegi teine ei premeeri, sest ma olen ju ise enda peremees. aga kuidas ja mille arvelt ennast premeerida? laste arvelt tundub kuidagi julm. ja kui ma täna öhtul nt midagi head syya tahan, siis ma pean ise selle valmistama, sest mingit rahalist preemiat ju kuskilt ei laeku, et saaks nt restorani minna. ja amelia on täna kuidagi eriti jonnialdis ja ei taha magada, nagu aimaks, et mul on selline soov natuke vabamalt vötta täna. vot selline tavaline eriline päev.

Esimesed novembrihetked