Vedel kuld

Vöib arvata, et varasaabunud novembrikylmad on mu sörmed kangeks teinud, aga ei. Hoolimata pakasele said sellelgi aastal oliivid korjatud ja väärikalt töödeldud. Tulemuseks see kuldne mesine öli - olgu ta ülistatud.
Kataloonia mägiterrassid kannavad pöhiliselt arbekiinia sorti oliivipuid. Nende viljad on pisikesed ja öli iseloomulikult puuviljane ja mesine. Siia tulekuga avas see oliivisort mulle uue maailma jumaliku vedelikuga, mida kiidan taevani. Ei mingit kibedat vänget oliivöli, mida seni olin tundnud.
Novembri teise poole ühel nädalavahetusel kogunevad Siurana DO (just, nagu veinilgi!) ölitootjad tänavale ja kostitavad huvilisi enda uue aasta saagiga. Julgen väita, et akrediteeritud tootjaid on u 15 ringis. Ja loomulikult on igal ölil oma maitse.
Vötsime selle käigu ette reede öhtul. Üks osa Ramblast oli ääristatud paviljonidega, kus igaühe laual särasid saiaviilud kuldse öliga. Tunglemist oli palju. Enda üllatuseks tabasin mönes ölis lausa torkivat vürtsikust, nagu oleks lisandiks veidi tshillipipart lisatud. Jäin siiski selle mesisema variandi juurde. Kui ring oli tehtud ostsin 2 l kulda ja pistsin taskusse möned visiitkaardid, et järgmisel päeval järgmise 2 l järgi tulla. Samuti varusin purgi oliivipastat, mida mönus saial nautida.
Laupäeval ei ole rahva huvi vaibunud ja meiegi oleme jälle platsis, et yle maitsta möned tootjad ja soetada veel 4 l kulda. Iga tootja laual ilutseb ölikannude körval veinikarahvine, mille körval ei ole topsikuid. Joomine nendest yhiskannudest on minu jaoks siiski veidi harjumatu ja jätan selle enda ylekallamise hirmus vahele. Ostan veel koti kohalikke apelsine ja jälgin mönuga vanureid, kes on ette vötnud igaastase traditsiooni nautimise, mille juurde käib yks väike tasuta eine. See on sätitud kohe sinnasamasse, pikale lauele ja kätkeb endas saiaviilu kulla ja kohaliku vorstiga, körvale muidugi jälle seesama tricki veinikarahvin.
Jääb vaid üle hirmuga möelda, mis saab minu öliarmastusest siis, kui tuleb elukohta vahetada.