löpuks ometi

löpuks ometi on tarragonalased mind omaks vötnud. siin omab kohvikupidajate vöi poemüüjate seas suurt tähtsust see, kas oled kohalik ja kas kylastad neid regulaarselt. see möjutab viisi, kuidas sind tervitatakse ja kuidas teenindatakse. see on täiesti möistetav linnas, kust käib läbi hulganisti turiste ja kus elab ohtralt välismaalasi. kuna ma alguses keelt ei vallanud, siis vaadati mind ypriski hapu näoga vöi hullem, vaadati minust lihtsalt läbi. siinkohal peaksin olema tänulik ka oma lastele, kellest lihtsalt ei saa läbi vaadata, sest nad on nii armsad ja toredad:) selleks kulus terve aasta, et teenindajate pilk peatuks minul kauem kui sekund ja et selleks oleks söbralikkust. nüüd kuulen nende suust kui armsad ja toredad on minu lapsed ja mulle öeldakse headaega asemel nägemiseni. igaljuhul, tunne on parem:)