Tõeliselt eriline lugu

Elan Helsingis, kesklinnast mitte kaugel, tavalises uues elamurajoonis korrusmajade ja vaiksemat tüüpi autoteedega. Meie maja asub pikas rodus koos teiste samasugustega, majataga on hoov põõsaste ja lastemänguväljakuga. Seal maja taga on ratastele rest ja seal katusealuses restis seisab minugi eelmisel aastal soetatud vähekasutatud ja kobe Crecent ratas, taga on lapsetool ja ees metallist korv. Korv, see sama, sellest ongi see lugu vöi öigemini selle korvi saatusest. Nädalavahetusel ma tavaliselt ratast ei kasuta, siis käime jala, sest issil ei ole ratast. Rattaga kiman hommikuti lapsi lasteaeda viima ja siis järele, ülejäänud aja see seisab ikka seal restis.
Millest see lugu siis? Sissejuhatus oli pikk. Tegelt on see lugu väikesest rohelisest munast. Esmaspäeval avastasin oma ratta korvist köiksugu rämpsu, nagu oleks keegi laps sinna prügi visanud - kileribad, kuiv rohi, mõni oks ja kunstlille lehed. Pole ainult eriti lihtne teiste rataste vahelt sinna seina äärde ronida, et minu ratta korvi asjatult reostada. Minul tekkis teine idee - lind. Täiesti utoopiline idee muidugi, sest rämps korvis ei meenutanud mingil moel linnupesa. Samas oli selge, et lähiümbruses ei ole kunstlillelehti vedelemas. Nii siis söitsin oma rattaga lasteaeda ja tagasi, rämpsu puudutamata. Järgmine päev oli seis sama, vöibolla oli üks kiletükk juurde tekkinud. Lindu igatahes ei olnud näha. Pesa oli siiski valmis kolmapäevaks, ilus. Ma olin väga uhke. Ja loomulikult oli mul ratast tarvis ja ma ei söendanud pesa puutuda, siis kimasin ikka pesaga jälle lasteaeda. Lindu ei kusagil. Täna sain sönumi naabrinaiselt - mul on väike roheline muna:))) Nüüd vist ei saa enam rattaga lasteaeda kimada. Lindu ei kuskil. On ikka lugu.
Muna järgi ja hoovis täheldatud linnulaulu järgi tegin kindlaks ka rattavarga - Musträstas (Turdus merula).