Santa Tecla on samanimelise pyhaku, kes on yhtlasi linna kaitsepyhak, auks korraldatav suuremööduline festival. See leiab aset igal aastal, septembri teisel poolel, loomulikult Tarragonas. See on yhtlasi linna tähtsaim pidustus, mille traditsioon ulatub u 11 sajandisse.
Nädal tagasi panid köik vanalinna baarid-kohvikud välja lisaletid, et täis joota köik janused, hinnad korrutati kahega ja menyysse ilmus Mamada (blowjob), mis on festivali ametlik jook, loomulikult kohaliku taimelikööriga Chartreuse. Välimuselt vöiks see töesti meenutada miskit seemnevedelikku (andke andeks), aga maitseb magushapult - päris hea.
Tarragonalased seavad end välja igal pärastlöunal-öhtul ja viibivad seal hiliste öötundideni, see siis nädala sees. Öhtuti on Ramblal rahvatantsijad ja hobikorras musitseerijad. Iga nurga taga vöib näha stseeni, neid on linna peale kokku ma arvan u 10. Öhtuti on seal kontserdid.
Kuna meie lapsed lähevad voodisse u 9 aeg, ei ole meil peale 7 enam välja asja. Ei oska ja ei taha kuidagi nii teha, et veel kell yks öösel oleme tänaval hirmväsinud lastega ja paneme neid kordamööda vankrisse tukkuma. Nii siin kohalikud teevad, sest nii tugev on see väljas viibimise kultuuur. Ausaltöeldes ei kisu eriti ka sinna möllu sisse. Kujutage ette, et köik tänavad on igal öhtul täis voorivaid lärmavaid masse ja igal väljakul on miski myra. Ma vöin jätta mulje, et olen nohikust hädaldaja, aga eestlase ja hispaanlase arusaam pidutsemisest on erinev ja meie lapsevanker on hiigelmöötudes, seega lömastame pidevalt kellegi kandu.
Reede öhtul läheme siiski Ramblale kaema, kus marsib Santa Tecla ise oma kummardajatega ja teda saadavad köiksugu pillimehed. Eriti muljetavaldavad on suuri trumme taguvad mehed. Köigil neil ilutseb trumminahal u 15 cm diameetriga vereplekk. Nende sörmenukid on peaaegu luudeni paljaks pekstud ja nad jätkavad tagumist! Muljetavaldav.
Nädalavahetusel saab pidu töelise hoo sisse, enam ei ole rahu ei hommikul, ega öösel (päevadt ei räägi). Rahu pole selle pärast, et inimmass ja pidev myra on vallutanud kesklinna. Tundub, et turistid on ka spetsiaalset selleks festivaliks kohale tulnud. Meie peatänava katusekorter vöimaldab kyll väikese distantsi pidustustest, aga ilutulestiku eest ei pääse. Reede vastu laupäeva öösel ärkan ja körvu kostub miski tymps, see ei häiri, magan edasi. Laupäeva hommikul veits enne 7 laseb keegi käiku paar raketti, siinsamas kuskil läheduses. Siis räuskab körvalmajas, rämedal joogisel häälel, yks meesterahvas "Jordi!" (see on siin levinuim meeste nimi). Selge, osa inimestest ei ole magama saanudki. Suuremaid väiksemaid ilutulestikke lastakse pisteliselt terve päev. Ei saa aru, mis möte neil on, sest päevavalguses ei ole miskit näha, vaid paugud kostuvad. Vöibolla see neid köidabki...
Pyhapäeva öhtuks on rannal (siinsamas mönesaja meetri kaugusel, välja kuulutatud ilutulestik. See on märkimisväärne, kuigi ma välja ei lähe, on see hästi kuulda-näha rödultki.
Esmaspäev on viimane pidupäev, lootuses natukene vabamalt hingata ja yhtlasi mehe töövaba päeva ära kasutades, suundume Barcelonasse. Arvake ära, seal on ka miski pidupäev. Meie kahetunnise jalutuskäigu järel ei ole me suutnud leida yhtegi vaba lauda yhelgi terrasiil, et natukene keha kinnitada. Hispaanlastel meeldib väljas olla. Mulle ka, eriti, kui ilmad on nii ilusad.
Tarragonas tagasi oleme öhtul. Miski suur marss, e Santa Tecla katedraali tagasisaatmine, saab alguse öhtupimeduses ja tipneb mega ilutulestikuga. Kujutage ette, tervelt tund aega rakette, see on mega. Me elame rikkas linnas.
Ja nyyd vabandan, et nii pikaks venitasin selle möla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment