Vahepeal oli nägalane paus söögitegemises. Käisime Prantsusmaal ja kasvatasime oma rasvakihti, et leebele Hispaania talvele veel julgemalt vastu minna. Pransusmaa söögiorgiad vöivad pöhjustada mitmepäevaseid köhuhädasid, kui ei oska öigel hetkel piiri panna. Mina nyyd juba oskan:) Vahepeal olen päris mitu kooki teinud, ikka synnipäevadeks. Minu hittideks on kujunenud ylirammus tiramisu, pirni-shokoladi kook ja shokoladi sharlott. See viimane valmib eriti lihtsalt ja läheb seistes aina paremaks, absoluutselt hörk kook, koostiseks vaid biskviitkypsised, shokolad, vöi, paar muna ja veidi rummi.
Eriti nauditavaks on muutunud needd harvad päevad, kus mees teeb syya. Toidul on teine maitse. See on ikka midagi muud, kui minu igapäevane sunniviisiline söögitegu. Näiteks viimane kanafrikassee sherriga. Mulle meeldib ikka öelda, et me sööme kodus paremini, kui restoranis, sest viimases ei saa sa kunagi kindel olla, et sulle serveeritakse seda, mida sa oma vaimusilmas tellides nägid.
Kuna Amelia sööb nyyd meiega samas lauas, sama toitu, siis olen tihti valmistanud pyreesuppi, mille pöhikoostiseks on porgand, kastul, porru, suvikörvits ja toorjuust. Kindlasti peab see hästi paks olema. Vahel röstin körvale saia , vahel peekonikuubikuid.
Täna valmib minu esimene chilli con carne, eks näis, mis välja kukub, ma ei saa teda ju eriti tshillist teha, sest muidu ei saa lastele serveerida.
Edu teile!
No comments:
Post a Comment