hetki oktoobrist

Kriitika

Kes mind tunnevad, tevad, et mulle ikka meeldib söna sekka öelda. Sellel teemal pole ma häälekalt veel igatahes rääkinud, aga ikka tihedamini sisemuses hääletult karjun - mida te sööte!?
Eestis ei puudutanud see teema mind eriti. Nyyd aga elan riigis, kus on palju rohkem probleeme ylekaalukusega ja ka laste seas. Prantsusmaal tundusid asjad palju paremini olevat, kuigi on nende rahvus teada-tuntud gurmaanid. Siin hakkab mul eriti valus, kui vaatan lapsi, kes oma yleliigsete kilodega ähkides jooksevad ja vanemad neile aina uusi maiustusi toovad.
Hispaanias on tähtsaim söögikord löuna. Peale kooli viibivad lapsed oma vanematega pikalt väljas ja tihti jäävad sinna kuni ööpimeduseni, seega syyakse öhtusöök tihti samuti väljas. Mis siis saab pele kooli? Vanemad tulevad tervete pakkide donuts'idega (mis on siin saadaval igas baariski) ja kypsistega ja lasevad lastel need rahus pintslisse pista. Möned vanemad on vaevaks vötnud valmistada vöileib, mis koosneb saiast ja singist. Aga ei yhtegi puuvilja. Ka mina vötan aeg ajalt möne maiuspala kaasa. Kui see just öhtusöögi isu ei peleta, siis pole mul selle vastu midagi, et mu poeg maiustab peale väsitavat koolipäeva. Miks mul siis sees keeb? Sellepärast, et vanemad oma mugavuses ja ehk teadmatuseski vötavad endale öiguse kergitada lapse kehakaalu yle normi juba nii noorelt nagu 5 a. Mul on kurb nende laste pärast, sest yks kolmandik seltskonnas on töesti paksukesed. Ja need on lapsed, kes liiguvad palju.
Siinkohal ma ei räägi ainult hispaanlastest. Teate isegi neid riike, kus kostab juba hädakisa, et rasvumine laste seas vötab aina suuremaid mööte. Teine päev, kui ma seal baaris jalgpalli vaatasin, siis jätkus mul ka imestust. Noor naine, kes pole veel lapsigi saanud, kaalub yle 100 kilo (selles olen ma kindel , aga vöimalik, et rohkem), jätkab ölle joomist ja kartulikröpsude söömist. Kas elu ilma nendeta töesti ei ole vöimalik. Ma ei räägi siin dieetidest, sest tean, et ise ma ei oleks vöimeline yhtegi neist pidama. Aga meil on ju valik, mida syya. Kui olen oma normaalkaalust yle, siis kaob mul automaatselt isu saiakeste ja muu taolise vastu.
Eelmine nädal köndisin tänaval ja minu ees loivas inglastest turistide perekond. Ema, selgelt ylekaaluline, isa veidi tagasihoidlikumalt ja lapsed piiri peal. Ja mis tegi see ema - ta vöttis ilma, et lapsed oleks seda palunud, oma kotist karbi kummikomme ja andis neid käigu pealt lastele. Milleks? Kas selleks, et nad vöimalikult vara temaga sarnanema hakkaksid.
Kes koputaks nende vanemate sydametunnistusele, kes nönda rikuvad oma laste tervist?

Jalgpall

ma ei hakka siin ilukirjanduslikku sissejuhatust tegema. nimelt juba paar aastat elan kaasa jalgpallile. vaatan vaid valitud mänge. eile jäi mulle siinse iiri pubi uksel silma inglise-eesti jalgpallimäng, mida seal täna telekast näidatama pidi. ma ei tulnud ise selle peale, et seda vaatama minna, aga pascal, kes ise seal käib rägbi maailmavöistlustele kaasa elamas, arvas, et see oleks ainulaadne vöimalus mulle. just nimelt sellepärast, et kui siin linnas juhtubki salamisi veel möni eestlane olema, siis on oht teda just seal kohata. mulle hakkas see möte meeldima. kujutasin ette, kuidas kell 4 päeval sisenen pubisse, sean ennast klaasikese ölle taha ja hakkan mängu körvalt ka inimesi jälgima, et kes siis vöiks olla see saatusekaaslane...naiivne:)
täna uksest sisenedes oli baar tyhi. baaridaamile pidin meelde tuletama, et ta mulle teleka sisse lylitaks. möne minuti pärast oli kohal arvatavasti inglastest paarike, naine selline ylesajakilone. vötsid ölled ja tshipsid, mida toosama naine agaralt teleka ees mugis. see selleks. mängu esimese 10 min möödused saabus esimene (vägagi ootuspärane) mats eestlaste väravasse, siis varsti teine, mille järel pidin poomi tunnistama kehvaks väravavahiks (mina ei ole mingi ytleja, aga no jama värk ikka). selle värava järel puhkes kröpsepugivylesajakilone inglanna häälekalt naerma ja ei tahtnud ka peale paari sekundit löpetada. noh, mul oli veel lootust naerda. siis aga esimese poolaja löpus ei uskunud ma oma silmi, niigi kehvale seisule aitas kaasa meie oma rähnike e siis virutas kolmanda värava omasse. minu kannatus katkes seal. kargasin pysti ja olingi koduteel. no vot. mul vist on ka veri hakanud kuumenema.

oktoober algab nii

kirjaoskus

...tuleb äkki. jah, vähemalt Holgeril. Ei ole ma teda kirjutama öpetanud, aga vahel vötab ta päris pööraseid kirjutamisi ette. Näiteks kirjutas ta nädalavahetusel karbile "sinonsokidmidakasutan". Pole paha. Täna öhtul suutis ta meid möneks minutiks naerma panna. Jooksis minu juurde ja ulatas paberi. Sellele oli ilusti selgelt ja suurelt (punaselt) kirjutatud "NOKU". Siis pistis ta kiirelt punuma:)