ma ei hakka siin ilukirjanduslikku sissejuhatust tegema. nimelt juba paar aastat elan kaasa jalgpallile. vaatan vaid valitud mänge. eile jäi mulle siinse iiri pubi uksel silma inglise-eesti jalgpallimäng, mida seal täna telekast näidatama pidi. ma ei tulnud ise selle peale, et seda vaatama minna, aga pascal, kes ise seal käib rägbi maailmavöistlustele kaasa elamas, arvas, et see oleks ainulaadne vöimalus mulle. just nimelt sellepärast, et kui siin linnas juhtubki salamisi veel möni eestlane olema, siis on oht teda just seal kohata. mulle hakkas see möte meeldima. kujutasin ette, kuidas kell 4 päeval sisenen pubisse, sean ennast klaasikese ölle taha ja hakkan mängu körvalt ka inimesi jälgima, et kes siis vöiks olla see saatusekaaslane...naiivne:)
täna uksest sisenedes oli baar tyhi. baaridaamile pidin meelde tuletama, et ta mulle teleka sisse lylitaks. möne minuti pärast oli kohal arvatavasti inglastest paarike, naine selline ylesajakilone. vötsid ölled ja tshipsid, mida toosama naine agaralt teleka ees mugis. see selleks. mängu esimese 10 min möödused saabus esimene (vägagi ootuspärane) mats eestlaste väravasse, siis varsti teine, mille järel pidin poomi tunnistama kehvaks väravavahiks (mina ei ole mingi ytleja, aga no jama värk ikka). selle värava järel puhkes kröpsepugivylesajakilone inglanna häälekalt naerma ja ei tahtnud ka peale paari sekundit löpetada. noh, mul oli veel lootust naerda. siis aga esimese poolaja löpus ei uskunud ma oma silmi, niigi kehvale seisule aitas kaasa meie oma rähnike e siis virutas kolmanda värava omasse. minu kannatus katkes seal. kargasin pysti ja olingi koduteel. no vot. mul vist on ka veri hakanud kuumenema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment