Kes mind tunnevad, tevad, et mulle ikka meeldib söna sekka öelda. Sellel teemal pole ma häälekalt veel igatahes rääkinud, aga ikka tihedamini sisemuses hääletult karjun - mida te sööte!?
Eestis ei puudutanud see teema mind eriti. Nyyd aga elan riigis, kus on palju rohkem probleeme ylekaalukusega ja ka laste seas. Prantsusmaal tundusid asjad palju paremini olevat, kuigi on nende rahvus teada-tuntud gurmaanid. Siin hakkab mul eriti valus, kui vaatan lapsi, kes oma yleliigsete kilodega ähkides jooksevad ja vanemad neile aina uusi maiustusi toovad.
Hispaanias on tähtsaim söögikord löuna. Peale kooli viibivad lapsed oma vanematega pikalt väljas ja tihti jäävad sinna kuni ööpimeduseni, seega syyakse öhtusöök tihti samuti väljas. Mis siis saab pele kooli? Vanemad tulevad tervete pakkide donuts'idega (mis on siin saadaval igas baariski) ja kypsistega ja lasevad lastel need rahus pintslisse pista. Möned vanemad on vaevaks vötnud valmistada vöileib, mis koosneb saiast ja singist. Aga ei yhtegi puuvilja. Ka mina vötan aeg ajalt möne maiuspala kaasa. Kui see just öhtusöögi isu ei peleta, siis pole mul selle vastu midagi, et mu poeg maiustab peale väsitavat koolipäeva. Miks mul siis sees keeb? Sellepärast, et vanemad oma mugavuses ja ehk teadmatuseski vötavad endale öiguse kergitada lapse kehakaalu yle normi juba nii noorelt nagu 5 a. Mul on kurb nende laste pärast, sest yks kolmandik seltskonnas on töesti paksukesed. Ja need on lapsed, kes liiguvad palju.
Siinkohal ma ei räägi ainult hispaanlastest. Teate isegi neid riike, kus kostab juba hädakisa, et rasvumine laste seas vötab aina suuremaid mööte. Teine päev, kui ma seal baaris jalgpalli vaatasin, siis jätkus mul ka imestust. Noor naine, kes pole veel lapsigi saanud, kaalub yle 100 kilo (selles olen ma kindel , aga vöimalik, et rohkem), jätkab ölle joomist ja kartulikröpsude söömist. Kas elu ilma nendeta töesti ei ole vöimalik. Ma ei räägi siin dieetidest, sest tean, et ise ma ei oleks vöimeline yhtegi neist pidama. Aga meil on ju valik, mida syya. Kui olen oma normaalkaalust yle, siis kaob mul automaatselt isu saiakeste ja muu taolise vastu.
Eelmine nädal köndisin tänaval ja minu ees loivas inglastest turistide perekond. Ema, selgelt ylekaaluline, isa veidi tagasihoidlikumalt ja lapsed piiri peal. Ja mis tegi see ema - ta vöttis ilma, et lapsed oleks seda palunud, oma kotist karbi kummikomme ja andis neid käigu pealt lastele. Milleks? Kas selleks, et nad vöimalikult vara temaga sarnanema hakkaksid.
Kes koputaks nende vanemate sydametunnistusele, kes nönda rikuvad oma laste tervist?
2 comments:
jah
paraku pole midagi parata, kui inimesed ise aru pähe ei võta. laiemalt ja üldisemalt räägitakse sellest ju päris palju. ma ei tea, kas ma olen pime või naiivne, aga eestis tundub olukord täitsa ok olevat. inimesed justkui ikka mingil määral vaatavad, mida söövad ja mida oma lastele annavad.
eks mul ongi vist see kiiks eestist kaasa tulnud. seal ei ole inimesed veel kaotanud seda tervislikultsöömise usku:)
Post a Comment