täna on yks täiesti tavaline päev. täna on minu synnipäev. eriline on see päev siiski sellepoolest, et amelia otsustas mind kella 5-6 hommikul ärkvel hoida. hommikul jöin täiesti tavalist kohvi harjumuspärase laua ääres sygiseselt kylmas toas. nagu ei kunagi varem, nii ei olnud ka täna hommikul selle laua peal lilli. oleks pidanud eile ostma. nagu ma eile ka koogi valmis kypsetasin. aga mitte sellepärast, et mul täna kylalised tuleksid. nagu tavaliselt, neid ei tule. liiga kaugel ja liiga kallis on tulla. nagu tavaliselt, ajan ylesse unised lapsed ja teen nendega igahommikusi toimetusi. ei midagi erilist. kas peabki yldse midagi erilist olema, täiesti tavalises päevas? aga see on ju minu synnipäev! see on yks päev aastas, kui tahaks ennast tunda kuidagi erilisena, priviligeerituna. kas ma ei ole siis köik need eelnevad päevad tubli olnud? yks päev vöiks ju preemiapäev olla. aru sain! ise pean ennast premeerima, keegi teine ei premeeri, sest ma olen ju ise enda peremees. aga kuidas ja mille arvelt ennast premeerida? laste arvelt tundub kuidagi julm. ja kui ma täna öhtul nt midagi head syya tahan, siis ma pean ise selle valmistama, sest mingit rahalist preemiat ju kuskilt ei laeku, et saaks nt restorani minna. ja amelia on täna kuidagi eriti jonnialdis ja ei taha magada, nagu aimaks, et mul on selline soov natuke vabamalt vötta täna. vot selline tavaline eriline päev.
1 comment:
ootasin ikka mingit dramaatilist lõppu :) aga noh, igati sobilikult tavaline pidigi ju olema ;) Ole ikka vapper seal kaugel!
Post a Comment