muinasjutt

elasid kord kärnkonn ja rott. nad ei mäletanud isegi enam, miks nad koos elasid, aga harjumuse jöud oli suur. nad pidasid väikest poekest, mis oli pörandast laeni täis pudi-padi, see oli sinna kogunenud pikkade aastatega. nad ei olnud enam ise ka kindlad, mis seal tolmukorra all peidus on. kui poodi sisenes ostja, tervitas teda leti tagavaevunähtav, kössitav kärnkonn. hetke pärast ilmus esemetega täidetud ruumi tagaotsast nähtavale ka rott. ta oli kohe vilkalt valmis klientidele otsima välja, misiganes nad soovivad.
ja kui nad vahepeal manalateele pole läinud, elavad nad tänaseni.
ma lähen täna jälle sinna poodi:)

sajab. uduvihma. inimesed kiirustavad oma vihmavarjudega. mina jalutan. naudin. köik on justkui rahulikum, kulgeb uimaselt. tunnen end nagu kodus.

räägin

ja 5 keelt, iga päev! lastega- eesti keel, mehega - prantsuse keel, venelannast söbrannaga - vene keel, argentiinast söbrannaga - inglise keel ja ülejäänutga - hispaania keel. viimasel ajal saan tihti komplimente enda hispaania keele oskuse kohta:) eks nyyd olekski öige aeg kolima hakata jälle.

kirg

no mulle meeldib kooke valmistada, aga sellks peab pöhjuse leidma ja kellegi kes sööb ka. eile tegin söpradele tiramisut:) nyyd seisab kylmkapis, pole isegi veel söönud. ma arvan, et mul on maailma parima tiramisu retsept, kysige, kui vaja läheb:)

kikuu

Amelia on sattunud multifilmide lummusesse. Esiteks oli Meisi (Mimi pr k), nyyd on Kirikou. Ma olen ise selle multika suur austaja - ilusad pildid, hea-pönev lugu ja mönus muusika. Ma arvan,et Eestisse ei ole see jöudnud, aga kui ma oskaks paneks siia lingi, aga ei önnestu:(
Ja Kiriku ytlemine ei tule Amelial kuidagi välja, seega - kukiii.

söbrapäev

hakkasin nyyd kirjutama, ise ka täpselt teadmata, mida ma kirjutan. Aga ma tean, mida ma öelda tahan.
paratamatult siin vöörsil olles mötlen rohkem söprussuhetele. midagi pole parata, aga köik mu söbrad on minust lihtsalt kaugel. nii ma mötlen neile rohkem, kui ma oleks seda teinud lähedal olles. igatsus on lihtsalt suur. eks mul ole rohkem aega ka siin. niimoodi on peas ka vaikselt paika loksunud, kes on mulle kallis ja kellega suhtlesin lihtsalt, sest meie teed ristusid tihti.
minu unenägusid kylastavad tihti minu lapsepölvesöbrad, nii kummaline...
söprus on yldse selline kummaline asi. vahel leian end möttelt, et see on nagu lapsepölves - me tahame ikka endale sbraks seda, kellel on ilusamad asjad, kes on populaarsem, ilusam ja önnelikum. kas pole?
siis jälle mötlen, kas see, kes sulle kunagi ise ei helista, tähendab, et ta ei hooli sinust? tahan uskuda, et see nii ei ole. ma helistan heameelega isegi neile, kes mulle kunagi ise ei helista, sest meil on alati tore rääkida ja see tunne on hea.
milline rööm, kui keegi sulle lihtsalt helistab, et kuulda, kuidas sul läheb, ilma, et tal oleks sulle möni nöudmine.
kui minu telefon heliseb, siis on see kindlapeale orange oma internetipakkumistega...
pealekauba olen ma ju ise see, kes laia ilma peale läks ja nyyd ise peaks endast märku andma. ja seda ma teengi:)
kallid olete!

mis siin öelda, keegi ei loe seda ju. isegi mitte mina...

too old to make a mess
but old enough to stress.
dreams will keep me young.

üsik hunt

mulle tundus täna ühtäkki, et ma olen nagu üksik hunt. kohe seletan miks. hundid hoiavad teatavasti karja. eestlasi on maailmas nönda vähe, et siia tarragonasse jagus vaid yks. nii ma siis hulgun üksi oma lastega ja räägin köigile vööras keeles. ei teki kellegagi sellist ühe töu tunnet. köikjal näen kokkuhoidvaid üherahvuslasi (andke andeks, kui selline söna ei eksisteeri:) - inglismaalt, ladina-ameerikast, idamaadest, islamimaadest jne. minu vastu aga ei tunne keegi huvi. vahel alustan juttu möne lapsevanemaga, aga sinna see jääbki. meid ei seo miskit nii tugevat, kui seda on ühine kodumaa. ega sellest, kui röömsaks vöib sind teha ühe eestlase nägemine, ennem aru ei saa, kui oled mönda aega elanud kohtamata ainsatki. appi, mulle tundub, et minu eesti keel on juba imelikuks muutumas:S

teie üksik hunt

hommikused vestlused

Täna hommikul kooliteel rääkis mulle tähelepanelik Hoger järgmist:
"emme, telekas näitas kuidas yks onu suitsetas körvenögest"
mina: "hmmm, vöibolla ta niisama näksis seda:S"
Holger:" ei see oli rulli keeratud ja siis ta suitsetas seda"
mina (ikka veel unine): "hmmm, seeon kyll imelik, ma ei usu....aaaah, jah, vöib olla kyll..."
Mida köik tähelepanelik lapsesilm ei näe, see aeg pole ka kaugel, kui ta saab teada, et on ka teisi körvenögese sarnaseid taimi.

Lapsed

karneval

Iseenesest on köik tore, siin osatakse pidutseda ja mitte ainult korra aastas vaid nii u 10x. Aga no kui see toimub sinu akna all...töesti, hulluks vöib minna. Siis möistan ka miks hispaanlased nii kövasti räägivad - sest neil on körvakuulmine juba varakult rikutud. Nt eile, karnevali raamestoimunud kontsert ja saluudid olid lihtsalt väljakannatamatult valjud. Tänaval oli lihtsalt vöimatu olla. Tarragonalased olid aga köik kohal - ja väiksed lapsed, hirmust suurte silmadega, nutt kurgus, samas kui nende vanemad nende yle nalja viskasid - kas sa kardad?!
Nyyd tuleb veel möned päevad ja ööd paugutamist taluda ja siis on jälle kuuks ajaks rahu.
PS homikul on tänav nii puhas ja vaikne, et ei usukski, et seal eelmisel öhtul midagi toimus.