mulle tundus täna ühtäkki, et ma olen nagu üksik hunt. kohe seletan miks. hundid hoiavad teatavasti karja. eestlasi on maailmas nönda vähe, et siia tarragonasse jagus vaid yks. nii ma siis hulgun üksi oma lastega ja räägin köigile vööras keeles. ei teki kellegagi sellist ühe töu tunnet. köikjal näen kokkuhoidvaid üherahvuslasi (andke andeks, kui selline söna ei eksisteeri:) - inglismaalt, ladina-ameerikast, idamaadest, islamimaadest jne. minu vastu aga ei tunne keegi huvi. vahel alustan juttu möne lapsevanemaga, aga sinna see jääbki. meid ei seo miskit nii tugevat, kui seda on ühine kodumaa. ega sellest, kui röömsaks vöib sind teha ühe eestlase nägemine, ennem aru ei saa, kui oled mönda aega elanud kohtamata ainsatki. appi, mulle tundub, et minu eesti keel on juba imelikuks muutumas:S
teie üksik hunt
No comments:
Post a Comment