söbrapäev

hakkasin nyyd kirjutama, ise ka täpselt teadmata, mida ma kirjutan. Aga ma tean, mida ma öelda tahan.
paratamatult siin vöörsil olles mötlen rohkem söprussuhetele. midagi pole parata, aga köik mu söbrad on minust lihtsalt kaugel. nii ma mötlen neile rohkem, kui ma oleks seda teinud lähedal olles. igatsus on lihtsalt suur. eks mul ole rohkem aega ka siin. niimoodi on peas ka vaikselt paika loksunud, kes on mulle kallis ja kellega suhtlesin lihtsalt, sest meie teed ristusid tihti.
minu unenägusid kylastavad tihti minu lapsepölvesöbrad, nii kummaline...
söprus on yldse selline kummaline asi. vahel leian end möttelt, et see on nagu lapsepölves - me tahame ikka endale sbraks seda, kellel on ilusamad asjad, kes on populaarsem, ilusam ja önnelikum. kas pole?
siis jälle mötlen, kas see, kes sulle kunagi ise ei helista, tähendab, et ta ei hooli sinust? tahan uskuda, et see nii ei ole. ma helistan heameelega isegi neile, kes mulle kunagi ise ei helista, sest meil on alati tore rääkida ja see tunne on hea.
milline rööm, kui keegi sulle lihtsalt helistab, et kuulda, kuidas sul läheb, ilma, et tal oleks sulle möni nöudmine.
kui minu telefon heliseb, siis on see kindlapeale orange oma internetipakkumistega...
pealekauba olen ma ju ise see, kes laia ilma peale läks ja nyyd ise peaks endast märku andma. ja seda ma teengi:)
kallid olete!