Sunday, 15 March 2009
On üks asi, mis mind häirib prantslaste puhul (siia hulka ei käi mu oma mees). Tegemist ei ole paari juhuse töttu tehtud järeldusega vaid nüüd juba reegliks saanud käitumismalliga. Ma olen tihti sattunud seltskonda, kus on peale minu ainult prantslased, algul haigutasin pikalt, sest ma lihtsalt ei saanud vestlusesse lülituda, kuna ma ei rääkinud prantsuse keelt. nüüd on see probleem kõrvaldatud.Prantslased räägivad üldiselt palju ja kõva häälega, üksteisevöidu. Mina tagasihoidliku eestlasena üldiselt vahele ei sega. Vahel siisiki olen vestlusesse lülitunud. Ja kui minu vestluspartner kuulabki mind siis leidub keegi körval, kes lihtsalt hakkab vahele rääkima. Ja loomulikult viisaka inimesene ei tösta ma oma häält sest tundub, et minu jutt ei huvita enam ka minu vestluspartnerit. Jaa, selline vahele- ja ülerääkimine on saanud reegliks. Siis mõtled - minge ka pörgusse, ma enam ei räägi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Meil koolis prantsuse keele tunnis räägiti, et põhimõtteliselt kui sa palju ja energiliselt ei räägi, siis peetakse seda ebaviisakas ja üleüldse, ega eriti mingeid šansse kuhugi sulanduda pole... Ja eriti just söögilauas.
Vahelesegamise suhtes olen sinuga täiesti nõus, on ikka justkui viisakas lasta teisel lõpuni rääkida. See eestlaste iidne traditsioon söögilauas kõik vakka kamandada on minu meelest samamoodi imelik (aga kummaline ikkagi, et kahes euroopa kultuuris nii vastupidised arusaamad on), arvestades veel seda, et millal sa ikka siis kaaskodanikega vestled..
Söögilauas vestlemine tundub täitsa mönus olevat jah, kuigi vahel ikka leian end ebamugavustundega vöitlemast, veri on paksem kui vesi:)))
üleüldse vaatan ma, et pöhjamaine tagasihoidlikkus pole löuna pool migi voorus, nagu sa ütlesid peetakse seda pigem ebaviisakuseks.
Post a Comment