Sometimes you are the prisoner on the words unsaid. But what if you are prisoner of the thoughts with no words...

Fira del oli

miks mina ühiskarahvinist veini ei joonud
(uuri teist pilti lähemalt:)

Vedel kuld

Vöib arvata, et varasaabunud novembrikylmad on mu sörmed kangeks teinud, aga ei. Hoolimata pakasele said sellelgi aastal oliivid korjatud ja väärikalt töödeldud. Tulemuseks see kuldne mesine öli - olgu ta ülistatud.
Kataloonia mägiterrassid kannavad pöhiliselt arbekiinia sorti oliivipuid. Nende viljad on pisikesed ja öli iseloomulikult puuviljane ja mesine. Siia tulekuga avas see oliivisort mulle uue maailma jumaliku vedelikuga, mida kiidan taevani. Ei mingit kibedat vänget oliivöli, mida seni olin tundnud.
Novembri teise poole ühel nädalavahetusel kogunevad Siurana DO (just, nagu veinilgi!) ölitootjad tänavale ja kostitavad huvilisi enda uue aasta saagiga. Julgen väita, et akrediteeritud tootjaid on u 15 ringis. Ja loomulikult on igal ölil oma maitse.
Vötsime selle käigu ette reede öhtul. Üks osa Ramblast oli ääristatud paviljonidega, kus igaühe laual särasid saiaviilud kuldse öliga. Tunglemist oli palju. Enda üllatuseks tabasin mönes ölis lausa torkivat vürtsikust, nagu oleks lisandiks veidi tshillipipart lisatud. Jäin siiski selle mesisema variandi juurde. Kui ring oli tehtud ostsin 2 l kulda ja pistsin taskusse möned visiitkaardid, et järgmisel päeval järgmise 2 l järgi tulla. Samuti varusin purgi oliivipastat, mida mönus saial nautida.
Laupäeval ei ole rahva huvi vaibunud ja meiegi oleme jälle platsis, et yle maitsta möned tootjad ja soetada veel 4 l kulda. Iga tootja laual ilutseb ölikannude körval veinikarahvine, mille körval ei ole topsikuid. Joomine nendest yhiskannudest on minu jaoks siiski veidi harjumatu ja jätan selle enda ylekallamise hirmus vahele. Ostan veel koti kohalikke apelsine ja jälgin mönuga vanureid, kes on ette vötnud igaastase traditsiooni nautimise, mille juurde käib yks väike tasuta eine. See on sätitud kohe sinnasamasse, pikale lauele ja kätkeb endas saiaviilu kulla ja kohaliku vorstiga, körvale muidugi jälle seesama tricki veinikarahvin.
Jääb vaid üle hirmuga möelda, mis saab minu öliarmastusest siis, kui tuleb elukohta vahetada.

sadamas

miks ma olen täna kurb

täna on yks täiesti tavaline päev. täna on minu synnipäev. eriline on see päev siiski sellepoolest, et amelia otsustas mind kella 5-6 hommikul ärkvel hoida. hommikul jöin täiesti tavalist kohvi harjumuspärase laua ääres sygiseselt kylmas toas. nagu ei kunagi varem, nii ei olnud ka täna hommikul selle laua peal lilli. oleks pidanud eile ostma. nagu ma eile ka koogi valmis kypsetasin. aga mitte sellepärast, et mul täna kylalised tuleksid. nagu tavaliselt, neid ei tule. liiga kaugel ja liiga kallis on tulla. nagu tavaliselt, ajan ylesse unised lapsed ja teen nendega igahommikusi toimetusi. ei midagi erilist. kas peabki yldse midagi erilist olema, täiesti tavalises päevas? aga see on ju minu synnipäev! see on yks päev aastas, kui tahaks ennast tunda kuidagi erilisena, priviligeerituna. kas ma ei ole siis köik need eelnevad päevad tubli olnud? yks päev vöiks ju preemiapäev olla. aru sain! ise pean ennast premeerima, keegi teine ei premeeri, sest ma olen ju ise enda peremees. aga kuidas ja mille arvelt ennast premeerida? laste arvelt tundub kuidagi julm. ja kui ma täna öhtul nt midagi head syya tahan, siis ma pean ise selle valmistama, sest mingit rahalist preemiat ju kuskilt ei laeku, et saaks nt restorani minna. ja amelia on täna kuidagi eriti jonnialdis ja ei taha magada, nagu aimaks, et mul on selline soov natuke vabamalt vötta täna. vot selline tavaline eriline päev.

Esimesed novembrihetked

hetki oktoobrist

Kriitika

Kes mind tunnevad, tevad, et mulle ikka meeldib söna sekka öelda. Sellel teemal pole ma häälekalt veel igatahes rääkinud, aga ikka tihedamini sisemuses hääletult karjun - mida te sööte!?
Eestis ei puudutanud see teema mind eriti. Nyyd aga elan riigis, kus on palju rohkem probleeme ylekaalukusega ja ka laste seas. Prantsusmaal tundusid asjad palju paremini olevat, kuigi on nende rahvus teada-tuntud gurmaanid. Siin hakkab mul eriti valus, kui vaatan lapsi, kes oma yleliigsete kilodega ähkides jooksevad ja vanemad neile aina uusi maiustusi toovad.
Hispaanias on tähtsaim söögikord löuna. Peale kooli viibivad lapsed oma vanematega pikalt väljas ja tihti jäävad sinna kuni ööpimeduseni, seega syyakse öhtusöök tihti samuti väljas. Mis siis saab pele kooli? Vanemad tulevad tervete pakkide donuts'idega (mis on siin saadaval igas baariski) ja kypsistega ja lasevad lastel need rahus pintslisse pista. Möned vanemad on vaevaks vötnud valmistada vöileib, mis koosneb saiast ja singist. Aga ei yhtegi puuvilja. Ka mina vötan aeg ajalt möne maiuspala kaasa. Kui see just öhtusöögi isu ei peleta, siis pole mul selle vastu midagi, et mu poeg maiustab peale väsitavat koolipäeva. Miks mul siis sees keeb? Sellepärast, et vanemad oma mugavuses ja ehk teadmatuseski vötavad endale öiguse kergitada lapse kehakaalu yle normi juba nii noorelt nagu 5 a. Mul on kurb nende laste pärast, sest yks kolmandik seltskonnas on töesti paksukesed. Ja need on lapsed, kes liiguvad palju.
Siinkohal ma ei räägi ainult hispaanlastest. Teate isegi neid riike, kus kostab juba hädakisa, et rasvumine laste seas vötab aina suuremaid mööte. Teine päev, kui ma seal baaris jalgpalli vaatasin, siis jätkus mul ka imestust. Noor naine, kes pole veel lapsigi saanud, kaalub yle 100 kilo (selles olen ma kindel , aga vöimalik, et rohkem), jätkab ölle joomist ja kartulikröpsude söömist. Kas elu ilma nendeta töesti ei ole vöimalik. Ma ei räägi siin dieetidest, sest tean, et ise ma ei oleks vöimeline yhtegi neist pidama. Aga meil on ju valik, mida syya. Kui olen oma normaalkaalust yle, siis kaob mul automaatselt isu saiakeste ja muu taolise vastu.
Eelmine nädal köndisin tänaval ja minu ees loivas inglastest turistide perekond. Ema, selgelt ylekaaluline, isa veidi tagasihoidlikumalt ja lapsed piiri peal. Ja mis tegi see ema - ta vöttis ilma, et lapsed oleks seda palunud, oma kotist karbi kummikomme ja andis neid käigu pealt lastele. Milleks? Kas selleks, et nad vöimalikult vara temaga sarnanema hakkaksid.
Kes koputaks nende vanemate sydametunnistusele, kes nönda rikuvad oma laste tervist?

Jalgpall

ma ei hakka siin ilukirjanduslikku sissejuhatust tegema. nimelt juba paar aastat elan kaasa jalgpallile. vaatan vaid valitud mänge. eile jäi mulle siinse iiri pubi uksel silma inglise-eesti jalgpallimäng, mida seal täna telekast näidatama pidi. ma ei tulnud ise selle peale, et seda vaatama minna, aga pascal, kes ise seal käib rägbi maailmavöistlustele kaasa elamas, arvas, et see oleks ainulaadne vöimalus mulle. just nimelt sellepärast, et kui siin linnas juhtubki salamisi veel möni eestlane olema, siis on oht teda just seal kohata. mulle hakkas see möte meeldima. kujutasin ette, kuidas kell 4 päeval sisenen pubisse, sean ennast klaasikese ölle taha ja hakkan mängu körvalt ka inimesi jälgima, et kes siis vöiks olla see saatusekaaslane...naiivne:)
täna uksest sisenedes oli baar tyhi. baaridaamile pidin meelde tuletama, et ta mulle teleka sisse lylitaks. möne minuti pärast oli kohal arvatavasti inglastest paarike, naine selline ylesajakilone. vötsid ölled ja tshipsid, mida toosama naine agaralt teleka ees mugis. see selleks. mängu esimese 10 min möödused saabus esimene (vägagi ootuspärane) mats eestlaste väravasse, siis varsti teine, mille järel pidin poomi tunnistama kehvaks väravavahiks (mina ei ole mingi ytleja, aga no jama värk ikka). selle värava järel puhkes kröpsepugivylesajakilone inglanna häälekalt naerma ja ei tahtnud ka peale paari sekundit löpetada. noh, mul oli veel lootust naerda. siis aga esimese poolaja löpus ei uskunud ma oma silmi, niigi kehvale seisule aitas kaasa meie oma rähnike e siis virutas kolmanda värava omasse. minu kannatus katkes seal. kargasin pysti ja olingi koduteel. no vot. mul vist on ka veri hakanud kuumenema.

oktoober algab nii

kirjaoskus

...tuleb äkki. jah, vähemalt Holgeril. Ei ole ma teda kirjutama öpetanud, aga vahel vötab ta päris pööraseid kirjutamisi ette. Näiteks kirjutas ta nädalavahetusel karbile "sinonsokidmidakasutan". Pole paha. Täna öhtul suutis ta meid möneks minutiks naerma panna. Jooksis minu juurde ja ulatas paberi. Sellele oli ilusti selgelt ja suurelt (punaselt) kirjutatud "NOKU". Siis pistis ta kiirelt punuma:)

Santa Tecla

Rahvasumm Ramblal, kohalik rahvatants ja need hullud trummitagujad (vasakul on kergelt see vereplekk näha, miks nad kondaid ei kanna?)

Santa Tecla e kuidas tarragonlased pidutsevad

Santa Tecla on samanimelise pyhaku, kes on yhtlasi linna kaitsepyhak, auks korraldatav suuremööduline festival. See leiab aset igal aastal, septembri teisel poolel, loomulikult Tarragonas. See on yhtlasi linna tähtsaim pidustus, mille traditsioon ulatub u 11 sajandisse.
Nädal tagasi panid köik vanalinna baarid-kohvikud välja lisaletid, et täis joota köik janused, hinnad korrutati kahega ja menyysse ilmus Mamada (blowjob), mis on festivali ametlik jook, loomulikult kohaliku taimelikööriga Chartreuse. Välimuselt vöiks see töesti meenutada miskit seemnevedelikku (andke andeks), aga maitseb magushapult - päris hea.
Tarragonalased seavad end välja igal pärastlöunal-öhtul ja viibivad seal hiliste öötundideni, see siis nädala sees. Öhtuti on Ramblal rahvatantsijad ja hobikorras musitseerijad. Iga nurga taga vöib näha stseeni, neid on linna peale kokku ma arvan u 10. Öhtuti on seal kontserdid.
Kuna meie lapsed lähevad voodisse u 9 aeg, ei ole meil peale 7 enam välja asja. Ei oska ja ei taha kuidagi nii teha, et veel kell yks öösel oleme tänaval hirmväsinud lastega ja paneme neid kordamööda vankrisse tukkuma. Nii siin kohalikud teevad, sest nii tugev on see väljas viibimise kultuuur. Ausaltöeldes ei kisu eriti ka sinna möllu sisse. Kujutage ette, et köik tänavad on igal öhtul täis voorivaid lärmavaid masse ja igal väljakul on miski myra. Ma vöin jätta mulje, et olen nohikust hädaldaja, aga eestlase ja hispaanlase arusaam pidutsemisest on erinev ja meie lapsevanker on hiigelmöötudes, seega lömastame pidevalt kellegi kandu.
Reede öhtul läheme siiski Ramblale kaema, kus marsib Santa Tecla ise oma kummardajatega ja teda saadavad köiksugu pillimehed. Eriti muljetavaldavad on suuri trumme taguvad mehed. Köigil neil ilutseb trumminahal u 15 cm diameetriga vereplekk. Nende sörmenukid on peaaegu luudeni paljaks pekstud ja nad jätkavad tagumist! Muljetavaldav.
Nädalavahetusel saab pidu töelise hoo sisse, enam ei ole rahu ei hommikul, ega öösel (päevadt ei räägi). Rahu pole selle pärast, et inimmass ja pidev myra on vallutanud kesklinna. Tundub, et turistid on ka spetsiaalset selleks festivaliks kohale tulnud. Meie peatänava katusekorter vöimaldab kyll väikese distantsi pidustustest, aga ilutulestiku eest ei pääse. Reede vastu laupäeva öösel ärkan ja körvu kostub miski tymps, see ei häiri, magan edasi. Laupäeva hommikul veits enne 7 laseb keegi käiku paar raketti, siinsamas kuskil läheduses. Siis räuskab körvalmajas, rämedal joogisel häälel, yks meesterahvas "Jordi!" (see on siin levinuim meeste nimi). Selge, osa inimestest ei ole magama saanudki. Suuremaid väiksemaid ilutulestikke lastakse pisteliselt terve päev. Ei saa aru, mis möte neil on, sest päevavalguses ei ole miskit näha, vaid paugud kostuvad. Vöibolla see neid köidabki...
Pyhapäeva öhtuks on rannal (siinsamas mönesaja meetri kaugusel, välja kuulutatud ilutulestik. See on märkimisväärne, kuigi ma välja ei lähe, on see hästi kuulda-näha rödultki.
Esmaspäev on viimane pidupäev, lootuses natukene vabamalt hingata ja yhtlasi mehe töövaba päeva ära kasutades, suundume Barcelonasse. Arvake ära, seal on ka miski pidupäev. Meie kahetunnise jalutuskäigu järel ei ole me suutnud leida yhtegi vaba lauda yhelgi terrasiil, et natukene keha kinnitada. Hispaanlastel meeldib väljas olla. Mulle ka, eriti, kui ilmad on nii ilusad.
Tarragonas tagasi oleme öhtul. Miski suur marss, e Santa Tecla katedraali tagasisaatmine, saab alguse öhtupimeduses ja tipneb mega ilutulestikuga. Kujutage ette, tervelt tund aega rakette, see on mega. Me elame rikkas linnas.
Ja nyyd vabandan, et nii pikaks venitasin selle möla.

Pyla düün

Tegemist on Euroopa köige suurema düüniga, mis asub Atlandi Ookeani ääres Prantsusmaal, u kusagil Bordeaux'st veidi löuna poole.

söögitegemised 3

Vahepeal oli nägalane paus söögitegemises. Käisime Prantsusmaal ja kasvatasime oma rasvakihti, et leebele Hispaania talvele veel julgemalt vastu minna. Pransusmaa söögiorgiad vöivad pöhjustada mitmepäevaseid köhuhädasid, kui ei oska öigel hetkel piiri panna. Mina nyyd juba oskan:) Vahepeal olen päris mitu kooki teinud, ikka synnipäevadeks. Minu hittideks on kujunenud ylirammus tiramisu, pirni-shokoladi kook ja shokoladi sharlott. See viimane valmib eriti lihtsalt ja läheb seistes aina paremaks, absoluutselt hörk kook, koostiseks vaid biskviitkypsised, shokolad, vöi, paar muna ja veidi rummi.

Eriti nauditavaks on muutunud needd harvad päevad, kus mees teeb syya. Toidul on teine maitse. See on ikka midagi muud, kui minu igapäevane sunniviisiline söögitegu. Näiteks viimane kanafrikassee sherriga. Mulle meeldib ikka öelda, et me sööme kodus paremini, kui restoranis, sest viimases ei saa sa kunagi kindel olla, et sulle serveeritakse seda, mida sa oma vaimusilmas tellides nägid.

Kuna Amelia sööb nyyd meiega samas lauas, sama toitu, siis olen tihti valmistanud pyreesuppi, mille pöhikoostiseks on porgand, kastul, porru, suvikörvits ja toorjuust. Kindlasti peab see hästi paks olema. Vahel röstin körvale saia , vahel peekonikuubikuid.

Täna valmib minu esimene chilli con carne, eks näis, mis välja kukub, ma ei saa teda ju eriti tshillist teha, sest muidu ei saa lastele serveerida.

Edu teile!